Saatkonnahoone

Soome saatkonna maja Tallinnas on Soome esindustest vanim. Traditsioonilise kinnistu sai Soome tagasi peale Eesti iseseisvumist.

​​​​​​Toompeal on olnud keskne osa kogu Eesti ja Tallinna ajaloos. Aastasadade jooksul on see olnud maad kaitsvaks kantsiks ja aastasadu on siin olnud nii ilmaliku kui ka kirikliku võimu keskus. 

Soome suursaatkond paikneb Toompea südames, Kiriku platsi ääres. Toompea lossis asuva Riigikogu ja Stenbocki majas töötava valitsuseni on siit vaid mõned sammud. Üle tee asuvas naabermajas, endises Rüütelkonna hoones, töötas Eesti iseseisvuse algaastatel välisministeerium.

1993. aastal, kui saatkonnamaja restaureerimistööd algasid, oli ilmselge, et Toompea maapinda ei olnud võimalik labidat lüüa ilma Muinsuskaitseameti hoolika järelvalveta ning arheoloogi pintslita. Saatkonna vundamendi lahtikaevamisel leiti jälgi vanast inimasustusest, ja nagu radioaktiivse süsiniku meetodil sooritatud analüüside tulemused näitasid, oli osa nendest pärit isegi 7. sajandist.​​​

Väljakaevamistel leidsid arheoloogid muuhulgas ka väikese, umbes 700 aastat vana, kaunistuseks mõeldud pronkshobuse ja palju muid esemeid.


​​​​Tõenäoliselt kõige tähelepanuväärsem leid oli siiski vana kaitsetorni alusmüüri jäänused 13. sajandist. Need tulid välja täiesti juhuslikult maa-aluse arhiiviruumi ehitustööde käigus. Torni üks sein oli sisse ehitatud vanasse linnamüüri, teine sein oli poolümmargune ja seega õigupoolest aastasadade jooksul dikteerinud talle peale ehitatud hoonete arhitektuuri. Nii on ka praegune suursaadiku töötuba, residentsi peasalong ja selle peal asetsev külalistetuba poolkaarja kujuga. Võime öelda, et nii paljastas minevik kaevetööde käigus oma saladused, millega kõik võivad nüüd tutvuda.

Aadlipere linnamaja

Saatkonnakinnistu koosneb sisuliselt viiest hoonest, mis on siia kerkinud alates 1770-dest aastatest. Oma praeguse kuju on kogu kompleks saanud 19. sajandi keskel, kui balti aadlike hulka kuulunud suure Vigala mõisa jõukas omanik Bernhard Otto Jakob von Uexküll sai valmis peahoone. Tollal oli aadlikel komme elada suvel maal oma mõisates ning talveks kolida Tallinna, et veeta aega nn. kõrgemas seltskonnas, oma Toompea paleedes.
 
Maja arhitektile, Georg Winterhalterile on olnud ilmselt üsnagi tähtis asjaolu, et krunt paikneb Toompea kõrgel kaljul, kust avaneb vaade kogu linnale, selle mitmevärvilistele kivikatustele ja kirikutornidele, kaugemal rohelistele parkidele ja merele. Linna kauneimat vaadet täiendavad praegu kõrghoonete siluetid ja eeslinnade majaderägastik. Winterhalteri projekteeritud renessansstiilis villa oli omal ajal igati moodne ja esindas uut esteetilist mõtteviisi.

Peale Eesti iseseisvumist (24.2.1918) läbiviidud maareformi käigus jagati mõisnike maad talupoegadele ning nagu teisedki mõisahärrad, pidid ka von Uexküllid tunnistama, et feodalismi aeg on läbi saanud. Nii nemad, kui ka paljud teised, olid sunnitud oma linnaresidentsid maha müüma. Ostjate hulgas oli ka Eesti iseseisvusaja üks tähelepanuväärsemaid poliitikuid, pankur ja hilisem riigivanem ning president Konstantin Päts. Kalender näitas 1922. aastat.

Konstantin Päts tegi majas korraliku remondi ja asus ise elama hoone Kiriku platsi poolsesse tiiba. Kinnistu Pika Jala poolsesse ossa leiti 1923. aastal igati usaldusväärsed üürnikud - Soome ja Ungari saatkonnad.


Pangalaenu tasumine osutus siiski oodatust raskemaks ülesandeks ja nii oli Päts algul sunnitud tõstma üüri ning seejärel pakkuma kogu hoonet müügiks nii Soomele kui ka Ungarile. Soome oli sellest pakkumisest huvitatud ja nii tegigi maa valitsus 1926. aastal otsuse osta kinnistu 25 miljoni Eesti tollase marga eest. See oli tähelepanuväärne otsus - osta kinnistu noores riigis, kus poliitilised olud olid veel üsna ebastabiilsed. Otsust mõjutasid kinnistu suurepärane asend ja Eesti tähtsus Soome jaoks. Saatkonnahoone tase pidi peegeldama meie maade vahelisi suhteid. Majas tegutsenud Ungari saatkond kolis veidi hiljem, 1928. aastal, Helsingisse.

Okupeeritud Toompea

Nii muutus Konstantin Päts omanikust üüriliseks, kes jäi ka edasipidi elama oma kodusse. Konstantin Pätsi karjäär kulges tõusvas joones - tai sai noore Eesti riigi juhiks, riigivanemaks ja 1937. aastal valiti ta uue põhiseaduse kohaselt Eesti esimeseks presidendiks. Meie maade vaheliste lähedaste suhete üheks heaks näiteks võikski olla see, et Eesti president elas Soome saatkonnale kuuluvas majas ja keegi ei pannud seda imeks. Päts elas majas kuni 1940. aasta kevadeni, mil ta ise ütles üürilepingu üles. Muide, kirjalikku üürilepingut ei sõlmitud kunagi. 1940. aasta juulis Päts arreteeriti ja küüditati Venemaale.

Soome saatkonna hoonetekompleks jagas Teise Maailmasõja keerisesse sattunud Eesti riigi saatust. Kohe peale Talvesõda, kevadel 1940, hakati tegema ettevalmistusi saatkonna evakueerimiseks. 1940. aasta juunis, viidates baaside lepingu sätetele, okupeeriti Eesti nõukogude vägede poolt ja liideti peale farsilaadseid valimisi sama aasta 6. augustil Nõukogude Liiduga. Peale seda esitas Nõukogude Liit Soomele noodi, milles nõudis saatkonna sulgemist. 24. augustil maksis viimane saatkonnasekretär Uno Salomon Koistinen eestlastest töötajatele välja nende palgad ja lahkus maalt.

1941. kuni 1944. aastani kestnud saksa okupatsiooni ajal olid saatkonnahooned saksa sõjakohtu ning SS vägede kasutuses ja okupatsiooniaja lõpul paiknes siin saksa korrakaitsepolitsei. Pärast pikki läbirääkimisi soostus Saksamaa lõpuks tagantjärele maksma Soomele üüri selle perioodi eest. Peale sõda loovutas Soome vastavalt Pariisi rahulepingu tingimustele oma endised saatkonnahooned Nõukogude Liidule.

Hoonetekompleksi nn. Pätsi tiiba kolisid mitmed Tallinna Polütehnilise instituudi osakonnad, peahoones tegutses praktiliselt kuni Eesti taasiseseisvumiseni Rahvusraamatukogu muusikaosakond. Hooned olid 1991. aastal üsnagi kehvas seisukorras, eriti puudutab see nn. Pätsi tiiba, mis oli lausa kokkuvarisemise äärel. Oli viimane aeg päästä see Eesti ja Soome ühise ajaloo sümbol.

Uus õitseng iseseisvas Eestis

Diplomaatilised suhted Soome ja taasiseseisvunud Eesti vahel taastati 24. augustil 1991, päevapealt 51 aastat peale saatkonna lõplikku tühjendamist. Kohe algusest peale küdes paljude meeles mõte saada tagasi vanad saatkonnahooned ja taastada nendes pesitsenud vana vaim. 1993. aasta juunis kirjutatigi alla saatkonnahoonete tagastamist puudutav leping.

Veidi hiljem andis Soome Eestile tagasi Eestile varem kuulunud saatkonnahoone Helsingis. Nii algaski Toompeal hoogne planeerimistöö ja seejärel ehitustöö. Arhitektid Käpy ja Simo Paavilainen pühendasid kogu oma jõu ja kutse-oskused selle erilisi oskusi nõudva ülesande täitmiseks. Lähtekohaks oli vana arhitektuuri säilitamine ja algupäraste lahenduste taastamine. Tehnika ja uustehnoloogia pidid toime tulema selle eesmärgiga, kuid alati ei olnud see sugugi kerge.

Ehitustöödega, mis osutusid küllaltki rasketeks kuid seda huvitavamateks, tehti praktiliselt algust 1994. aasta novembris. Arheoloogid ja projekteerijad maadlesid pidevalt ajagraafikuga. Töö käigus tuli pidevalt ette mitmesuguseid üllatusi, mis sundisid tegema tööplaanidesse korduvalt muudatusi. 1. oktoobriks 1996 jõuti töödega siiski lõpule ning saatkond kolis oma uutesse vastremonditud ruumidesse. 12. novembril 1996 toimunud pidulikul avamistseremoonial, millest võtsid osa Soome president Martti Ahtisaari ja Eesti president Lennart Meri abikaasadega, tõusis peale pikka vaheaega Toompeal taas masti Soome lipp.