Ajalugu

Soome ja Eesti sõlmisid omavahelised diplomaatilised suhted noorte, äsja iseseisvunud riikidena. Ametlikult ei katkenud need suhted ka pool sajandit kestnud nõukogude perioodil. Diplomaatilised suhted taasati peale Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal.

Aastal 1918 avanes Eestile ajalooline võimalus saavutada riiklik iseseisvus. Esimene samm selles suunas astuti 1917. aasta novembris kui Eesti Maapäev kuulutas end kõrgeima võimu kandjaks. Selleks ajaks olid bolševikud Peterburis võimu haaranud ning kuulutasid Eesti Maapäeva laialisaadetuks. Maapäev jätkas siiski oma tegevust põranda all.

Peale bolševike põgenemist pealetungivate saksa vägede eest, kuulutasid Maapäeva volitatud Päästekomitee liikmed Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik 24. veebruaril 1918 välja Eesti iseseisvuse.

Vaade Tallinnast, foto suursaadik Wuorimaa kollektsioonist. 

Soome esimene diplomaatiline esindaja Eestis oli konsul Toivo T. Kaila, kelle Eestist pool aastat varem iseseisvunud Soome saatis Tallinnasse 1918. aasta mais. Euroopas möllas ikka veel Esimene Maailmasõda ning Saksa keiserliku armee väed olid okupeerinud Baltikumi.

Hotellis elanud Kaila avas seal Soome konsulaadi sakslaste nõusolekul. Konsulaadi peamiseks ülesandeks oli reisilubade hankimine sõja jalgu jäänud soomlastele. Toivo T. Kaila konsuliks oleku aja tippsündmuseks oli riigihoidja P. E. Svinhufvudin ja välisminister Otto Stenrothi visiit Tallinna 25. septembril 1918, mille ajal nad kohtusid Hesseni printsi Friedrich Karliga. See oli mees, kellest veidi hiljem oleks pidanud saama Soome kuningas.

Peale Toivo T. Kaila tagasikutsumist Helsingisse 1918. aasta novembris, määrati 17. 12. 1918 Tallinna uueks konsuliks insener Yrjö Putkinen, kes oli varem tegutsenud juhtivates ametites kaubanduse ja tööstuse alal nii Soomes kui Venemaal, ja viimati rattatehase direktorina Peterburis. Äriilma esindaja nimetamine konsuliks Tallinna, peegeldas seda huvi, mida Soome tundis Eesti majanduse ja siit ostetavate toiduainete vastu. Ja peaegu kohe, 1919. aasta algusest peale saigi uue konsuli peamiseks ülesandeks kahe naabermaa majanduskontaktide sõlmimine.

Soome tunnustab Eesti iseseisvust

Konsuli saatmine iseseisvasse Eestisse andis märku Soome uuelaadsest suhtumisest oma naabrisse. 18. veebruaril oli Eesti esindaja Soomes, Oskar Kallas, pöördunud Soome välisministeeriumi poole ja palunud, et Soome valitsus võtaks esimesel võimalusel arutusele küsimuse Eesti riikliku iseseisvuse tunnustamisest. Välisministeerium vastas sellele, et saates Eestisse oma diplomaatilise esindaja ja võttes vastu Eesti valitsuse diplomaatilise esindaja, oli Soomes valitsus "faktiliselt näidanud, et ta kohtleb Eestit sõltumatu ja täeivolilise riigina" ehk teiste sõnadega tunnustanud Eesti iseseisvust de facto.

Diplomaatilised suhted ainult konsulite tasemel ei rahuldanud varsti enam Eestit. Soome vabatahtlike osavõtt Eesti vabadussõjast oli elavdanud maadevahelist suhtlemist. Eesti soovis Soomega kõrgematasemelisi diplomaatilisi suhteid. Ettepanekud leidsid mõistmist ka Soomes. Soome riiklikuks esindajaks määrati A. Osw. Kairamo, kelle karjäär Eestis jäi sümpaatia tõttu sakslaste vastu ja osalt ka iskliku motivatsiooni puudumise tõttu üsnagi lühikeseks.

Kairamo sai järglase 19.09.1919, mil Soome ajutiseks esindajaks Eestisse nimetati filosoofiakandidaat Erkki Reijonen. Reijonen oli Rudolf Holsti parteikaaslane Progressiparteist. Ta oli olnud tegev nii ärialal kui ka ajakirjanikuna. Peale selle oli ta ülikoolis õppinud eesti keelt ning reisinud korduvalt tööülesannetes Eestis, jälgides ka mida siinsed lehed kirjutavad.

Oktoobrikuus pöördus konsul Putkinen tagasi Soome ning esindus jäi Reijoneni hoolde. Reijoneni tungival palvel määrati juba 24.10.1919 Tallinna uus konsul, kelleks oli filosoofiadoktor Hjalmar Göös ja kes sama aasta esimesel poolel oli tegutsenud Eesti Abistamise Peakomitee peaintendendina Eestis.

1920. aasta juunis pöördus Oskar Kallas uuesti välisministri poole, paludes Soomelt Eesti iseseisvuse tunnustamist. Soome välisministriks oli sel ajal Rudolf Holsti. Mõned päevad hiljem, 7. juunil 1920, otsustas Soome president K. J. Ståhlberg tunnustada Eesti iseseisvust de jure esimese riigina maailmas. Oskar Kallas sai Soome valitsuselt kasutada lennuki, millega ta aegaviitmata lendas Tallinna, viimaks Eesti valitsusele iseseisvuse tunnustamist puudutavad dokumendid.

Kolimine Toompeale

Soome esindusel oli algul suuri probleeme ruumide saamisega sõjapõgenikke täis Tallinnas. Putkineni konsuliksoleku aegadel lahenes see probleem sellega, et soome firma Valtamerentakainen Oy üüris konsulaadile poole oma kontoriruumidest Nunne tänaval ning parun August Wrede abistas nende ruumide möbleerimisel. Konsulaadis töötavate inimeste pingutused ruumide probleemi lahendamiseks ei andnud tollal riigi rahapuuduse tõttu tulemusi, kuigi Tallinna esindus oli personali arvukuselt üks Soome suurimaid välisesindusi. Aastatel 1920-1926 tegutses see ka Läti esindusena.

Aastal 1923 pakkus peaminister Konstantin Päts Soome riigile tema omanduses olevast 2000 ruutmeetri suurusest, Kohtu tänava ja Pika Jala vahelisest kinnistust ühte osa üürile. Samasuguse ettepaneku tegi Päts ka Ungarile. Mõlemad riigid võtsid ettepaneku vastu ning esindused hakkasid paiknema kinnistu Pika Jala poolses hoones.

Samal aastal sai Eesti Soomest ka kõrge kaliibriga saadiku kui ametisse määrati endine välisminister Rudolf Holsti. Holstit tunti kui suurt Eesti sõpra, kes suhtus optimistlikult Eesti majanduslikku ja ühiskondlikku arengusse ja samuti ka kogu Eesti rahvasse.

Peale mõneaastast tööd oli Holsti veelgi optimistlikum ja kirjutas: "Tõsiasi on see, et nii mõnelgi alal on Eesti edenenud üllatavalt kiiresti". Ja Soome spetsialistide hinnangutele viidates tõdes, et Eesti koolisüsteem ja politsei on kaasaegsemad ja arenenumad kui Soomes. Holsti uskus ka Eesti majanduse arenguvõimalustesse ning pidas vastuvaidlejaid tahtlikeks pessimistideks.

Seoses Harju Panga pankrotiga sattus Konstantin Päts majanduslikesse raskustesse ning tegi Soomele ettepaneku osta kogu kinnistu. Holsti ja saatkonnasekretär Niilo Orasmaan meelest oli see ettepanek kaalumist väärt, sest 1850. aastal ehitatud peahoones oli mõne aasta eest tehtud kapitaalremont ning see asetses kesksel kohal Toompeal. Kinnistul olevas kolmest hoonest koosnevas elamuskompleksis oli kokku 55 tuba.

Orasmaa põhjendas Soome vajaduste jaoks liiga suurte ja veidi ebapraktiliste ruumide hankimist prestiižiküsimusega. Tema arvates esitatakse Soome Tallinna saatkonnale "suuremaid nõudmisi kui mingi muu maa saatkonnale, kuna sellel on kohaliku elanikkonna silmis esimese saatkonna maine ja saatkond võib siin teha tõeliselt mitmekülgset tööd".

Peale pikka mõtlemist, asja uurimas käinud delegatsiooni külaskäigu järel ja tänu Holsti prestiižile, kiitis Soome parlament 1926. aasta novembris projekti heaks ning valitsus tegi otsuse osta kinnistu 25 miljoni eesti tollase marga eest. Ostuleping kirjutati alla Tallinnas 30. novembril 1926. Paremat esinduskohta saatkonnale oleks Tallinnas vaevalt et kusagilt mujalt leidunud.

Konstantin Päts üüris endale Kohtu tänava poolse hoone. Selleks sõlmiti suuline leping, mis kehtis kuni 1940. aastani, mil tema töö presidendina lõppes seoses Eesti okupeerimisega Nõukogude Liidu poolt. Ka Ungari saatkond jätkas samades ruumides oma tööd kuni saatkonna kolimiseni Helsingisse 1928. aastal

Stabiliseerumise periood sõdadevahelisel ajal

1927. aastal läks Rudolf Holsti tööle Rahvasteliidu esindusse Genfis. Tema järglaseks nimetati filosoofiamagister Aarne Wuorimaa, kes tuli Tallinna Pariisist. Üks tema esimesi tegemisi oli osavõtt laulupeost. Nähtust ja kuuldust vaimustatud kirjutas Wuorimaa: "See seik, et kümnendik kogu rahvast koguneb rahvuslikule laulupeole, annab tunnistust tugevast rahvuslikust ühtehoidmisest ja ühisest harrastusest. Kõrgelt arenenud muusikakultuuri näitab see, et lauljate arv ühendkoorides tõusis 14000-ni ja pillimängijate arv orkestrites 2000-ni".

Nii nagu Holstigi, arvas ka Wuorimaa, et hõimusuhete parandamisele oli peamiseks takistuseks soomlaste umbusklikkus. Tema arvates oleks soomlased pidanud Eestit kritiseerides arvesse võtma seda, kui tagasihoidlikest oludest Eesti on startinud. Eesti tolle hetke ühiskondlik ja majanduslik struktuur oli saadiku meelest eriti kiire arengu tulemus.

Ometi leidis Wuorimaa ühiskonnas ka negatiivseid jooni. "Kuigi kadedust leidub igal pool, on see Eestis silmatorkavam kui ma mujal näinud olen. See iseloomujoon ei piirdu üksnes sisemiste, isiklike asjadega või parteide vaheliste erimeelsustega, vaid ulatub nendest ka väljapoole. Ajalehtedest võib välja lugeda kahjurõõmu, kui näiteks Soomel ei ole läinud hästi või siis noteeritakse kadedustundega teise edusamme. Ka isklikes vestlustes võib mõnikord kohata seda joont".

Mitmesugustest ebakohtadest hoolimata oli Wuorimaa optimistlik Eesti tuleviku suhtes. Soome ja Eesti vaheline viisavabadus jõustus aastal 1927. 1929. aastal kadus ka passikohustus ning kahe maa vahel võis reisida kohaliku nimismehe poolt väljaantud reisikaardiga.

Viisatulude kadumine ja umbes samal ajal alanud kriis maailmamajanduses, mõjusid negatiivselt ka saatkonna majanduslikule olukorrale. Personali koondati ja 1933. aastal oli saatkonnas tööl ainult kuus inimest. Kümme aastat varem oli neid olnud 13.

Ressursside kokkukuivamist püüti kompenseerida aukonsulite võrgu loomisega Eestis. Narva-Jõesuus oli Soomel asekonsul juba 1921. aastast. Tallinna ärimees Joakim Puhk nimetati sinna peakonsuliks 1927. aastal. Järgnevatel aastatel nimetati asekonsulid Tartusse, Pärnusse, Narva, Valka, Kuressaarde ja Paldiskisse. Viimane asekonsuli koht loodi Haapsalus 1934. aasta suvel.

Aukonsuli ülesandeks oli Soome huvide kaitsmine majanduselus ja pressis, informatsiooni kogumine, saatkonna poolt antud ülesannete täitmine ning loomulikult soomlaste abistamine vajaduse korral. Ka tollal käis Eestis, ja eriti just kuurortlinnades nagu Pärnu, palju soomlasi. Tartus korraldas konsul Oskar Rüütli regulaarselt soome keele kursusi.

Eesti ja Soome suhetes tähendasid 1930-aastad suuremate tüliküsimuste mahamatmist. Meeldetuletus hõimusuhete haavatavusest saadi siiski 1935. aasta detsembris, mil mõned IKL-i (Isamaaline Rahvaliit Soomes) noorsoo-organisatsiooni esindajad osalesid vapside riigipöördekatses. Wuorimaa järglasena 1933. aasta augustis ametisse astunud Paavo J. Hynninen jutustas, et eestlased olid solvunud soomlaste sellise käitumise pärast ja vahendas selle kinnituseks Helsingisse ühe eesti intelligentsi esindaja tundepuhangu. "Meie rahvuslikke ja riiklikke tundeid on pidevalt solvatud. Kerkib küsimus, kas seisneb hõimutöö aade ehk selles, et meie rannikule toimetatakse käsigranaate".

Paavo J. Hynninen esindas Soomet Tallinnas kõige kauem, tubli seitse aastat, 1933. aasta suvest kuni 1940. aasta hilissuveni, mil sõda ja nõukogude okupatsioon sundisid Soomet saatkonna sulgema. Hynnineni tööperioodil oli saatkonna tegevus igati stabiliseerunud, aadress oli ikka sama, personali arv oli kindel ja hoonete sisustamisega oli lõpuks ometi ühele poole saadud.

Saatkonna sulgemine

Sügisel 1939 oli Eesti sunnitud järele andma Nõukogude Liidu survele ja lubama maale nõukogude sõjaväebaasid. Soome Tallinna saatkonnas võeti tarvitusele ettevaatusabinõud juhuks kui Nõukogude Liit peaks Eesti okupeerima. Hävitati salajasi dokumente ning valmistati ette omanduse kolimist. Olukord püsis talve jooksul siiski stabiilsena ning Paavo J. Hynninen allkirjastas 1940. aasta kevadel maadevahelise uue kaubanduslepingu. Aprillis ütles president Konstantin Päts ilma põhjusi selgitama üles oma suulise üürilepingu. Juunis tulistas Nõukogude Liidu hävituslennuk alla Helsingisse teel olnud Aero Oy reisilennuki "Kaleva". Punalaevastik sulges Tallinna sadama ning Nõukogude Liit nõudis Eestilt nõukogudesõbraliku valitsuse moodustamist. Lootusetus olukorras pidi Eesti need nõudmised vastu võtma.

30. juulil 1940 vangistati Konstantin Päts. Veel samal hommikul oli ta toimetanud saatkonda memorandumi, milles pani ette Soome ja Eesti riikliku liidu loomist. Hynninen informeeris sellest Soome välisministeeriumi, kuid sündmuste kulgu ei võinud enam muuta. Soome Moskva saadikule anti 12. augustil üle noot, milles nõuti kõikide Balti maades olevate saatkondade sulgemist kahe nädala jooksul. Saatkonnasekretär Uno Salomon Koistinen kustutas viimast korda tuled saatkonnaruumides 24. augustil 1940, olles enne seda välja maksnud kahe kuu palga töölt lahti lastud eestlastest töötajatele.

Juba nädal varem oli Soome olnud sunnitud tunnistama tõsiasju ning palunud oma Moskva saatkonnal välja uurida, kas Nõukogude Liit tahaks osta Tallinna saatkonna hooneid. Kinnistu hankimine oli osutunud kehvaks investeeringuks, kuna ostuhetkel olid kinnistute hinnad Tallinnas kõrged.

Hynnineni kalkulatsioonide kohaselt oli kinnistu nominaalväärtus 1939. aastaks langenud umbes kolmandiku võrra. Eesti "turujõudude" ohvriks langenud Soome lootis Eesti uute valitsejate läbi kasu lõigata. Hynninen nimelt ei uskunud, et eesti või veel vähem vene kommunistid saaksid midagi aru äratasuvusprintsiibist, ning soovitas kinnistu müümist vähemalt selle ostuhinnaga. Tehingust ei saanud loomulikult asja, kuid ometi õnnestus Soomel maja välja üürida. Madal üür ja ebastabiilne poliitiline olukord sundisid Soomet veel kord pöörduma Moskva poole. 1940. aasta oktoobris otsustas valitsus, ilmselt president Kyösti Kallio algatusel, volitada välisministeeriumit kasutusele võtma abinõusid Tallinna saatkonna vahetamiseks Nõukogude Liidu Helsingis äravõetud Eesti saatkonnamaja vastu. Paigal tammunud läbirääkimised selles asjas lõppesid koos Talvesõja algusega.

Saksa okupatsiooni aastatel oli saatkonnamaja alguses saksa sõjakohtu ning hiljem SS-vägede ja korrakaitsepolitsei käsutuses. 1944. aasta septsembris kui punaarmee vallutas Tallinna, läks saatkonnamaja taas Nõukogude Liidule. Ametlikult loovutati kinnistu Nõukogude Liidule 1947. aastal Pariisi rahulepingu majandusasju puudutavate sätete kohaselt. Nõukogude ajal oli endine saatkonnamaja muuhulgas Tallinna Polütehnilise Instituudi ja Rahvusraamatukogu kasutada.

Diplomaatiliste suhete taastamine

Enne Eesti taasiseseisvumist ei olnud Soomel Tallinnas õiget esindust. Soome Leningradi peakonsulaadil oli siiski Tallinnas eri aegadel eri vormides oma konsulipunkt juba 1970. aastast alates. 1980-aastatel üüriti konsulipunktile korter Mustamäelt, Sütiste tee 12-1. 1980-aastate lõpul sai Eestis hoogu iseseisvusliikumine. Poliitiline õhkkond muutus vabamaks ning viisataotlejate hulk kasvas plahvatuslikult. Kui 1988. aastal anti Tallinnas välja 4200 viisat, siis järgmisel aastal oli see arv juba 44500 ja ülejärgmisel aastal 94600.

Soome välisministeerium leidis konsulaadile uued ruumid Liivalaia tänavalt, kuhu koliti 1990. aasta aprillis. Konsul Eija Kauppi ajal kasvas konsulaadi alaliste töötajate arv kolmelt üheksale. Kuigi lisaks nendele palgati hooajaks ka seitse inimest ajutist tööjõudu, pidi viisat sageli ootama paar kuud. Selle aja ajalehti lehitsedes jäävad silma fotod pikkadest viisajärjekordadest Liivalaia tänaval.

20. augustil 1991 kuulutas Eesti end uuesti iseseisvaks riigiks. 25. augustil tegi Soome otsuse diplomaatiliste suhete taastamiseks Eestiga. Soome Tallinna suursaatkond alustas ametlikult oma tööd 16. septembril 1991 ajutise asjuri Eija Kauppi juhtimisel.

Viiskümmned aastat peale Soome eelmise saatkonna sulgemist, oli Soome käimas elav arutelu, kellest saab Soome uus suursaadik Tallinnas. Lehtede veergudel ennustati ja sooviti, et selleks oleks mõni kultuurielu esindaja, kuid teisiti läks. Suursaadikuks valiti karjääridiplomaat ja hea Eesti tundja Jaakko Kaurinkoski. Suursaadiku residentsiks leiti ruumid Nõmmelt.

Suursaadik Kaurinkoski saatis oma esimese raporti 1992. aasta märtsis. Esimesed pool aastat iseseisva Eesti elus olid olnud rasked. Kuigi talv ei olnud väga külm, tõi see endaga kaasa katsumusi, milleks ei oldud valmis. Kui esimest korda pühitseti jälle iseseisvuse aastapäeva, oli leib lõppemas, siis tulid pakased ja autod jäid seisma. Eesti sai Euroopa Ühenduselt vilja ja Soomelt naftat. Nii saadi suurematest raskustest üle.

Kaurinkoski oli nendest raskustest hoolimata optimistlik. Eestlased pidasid vastu aasta kahe esimese kuu katsumustele, ei või öelda et nurisemata, kuid rahulikult ning mingisuguseid rahutusi ei sündinud ei eestikeelse ega venekeelse elanikkonna hulgas. Enesevalitsus ja distsiplineeritus, mis tagasid Eesti iseseisvuse veretu taastamise, aitasid ka seekord talve raskustest üle saada.

Presidendid Martti Ahtisaari ja Lennart Meri saatkonnahoone pidulikul avamisel novembris 1996.

Tagasitulek Toompeale

Tööruumide kitsikust ei leevendanud lisaruumide üürimine ega Tartu konsulipunkti avamine 1992. aasta kevadel. Välisministeerium pidas parimaks lahenduseks vana saatkonnamaja tagasisaamist. Läbirääkimised selles küsimuses algasid juba 1991. aasta sügisel, mil tollane välisminister Paavo Väyrynen käis tutvumas vana saatkonnamajaga Toompeal. Suursaadik Kaurinkoski ja välisminister Lennart Meri allkirjastasid kinnistu tagastamise eellepingu sama aasta detsembris. Vastutasuks kohustus Soome tagastama Eestile tema vana saatkonnamaja Helsingi Kaivopuistos.

Ametlikult tagastati kinnistu Soomele välisminister Heikki Haavisto visiidi ajal Tallinna 22. juunil 1993. Nõukogu ajal lagunenud hoonete remondiga tehti algust 1994. aasta novembris. Täpselt kaks aastat hiljem oli värskelt suursaadikuks nimetatud Pekka Oinonenil au avada pidulikult vastrenoveeritud saatkonnamaja. Pidustustest võtsid osa mõlema maa presidendid, Martti Ahtisaari ja Lennart Meri.

Soome diplomaatilised esindajad Tallinnas

• Erkki Reijonen ajutine volinik 1919-1920, ajutine asjur 1920-1921,
  saadik 1921-1923
• Rudolf Holsti saadik 1923-1927
• Aarne Wuorimaa saadik 1928-1933
• Paavo J. Hynninen saadik 1933-1940
• Jaakko Kaurinkoski suursaadik 1991-1996
• Pekka Oinonen suursaadik 1996-2001
• Jaakko Blomberg suursaadik 2001-2005
• Jaakko Kalela suursaadik 2005-2010
• Aleksi Härkönen suursaadik 2010-2014
• Kirsti Narinen suursaadik 2014-2018
• Timo Kantola suursaadik 2018-

Allikmaterjal:

Heikki Rausmaa: Soome Vabariigi esindus Tallinnas (1996)
Välisministeeriumi arhiivid
Fotod Tuglase Seltsi ja välisministeeriumi arhiividest
​​​​​​​Aarne Wuorimaa (1892-1975) fotonäitus “Saadiku Eesti”