Suursaadik Vesa Vasara: Ukraina otsustab oma rahu ise
Soome talvesõja rahulepingu sõlmisest möödub 13. märtsil 85 aastat. Selle päeva tähtsusest ja nüüdsest Ukraina olukorrast kirjutab Soome suursaadik Vesa Vasara. Arvamuslugu ilmus Postimehes.
Oma esimese välispoliitilise arutelu pidasin eelkooliealisena oma isa onu Taavetiga. Vanaonu tahus puukuuris kirvega aiateivast. Mu vanemad sugulased rääkisid alati sõjast ja loovutatud Karjalast. Lapse kõrv kuuleb muidugi kõike räägitavat ja lood jäid meelde. Onugi oli olnud talvesõjas hobusemehena, eesliinivõitlejaks oli ta juba siis liiga vana. Ta meenutas, kuidas venelased laristasid maha tema hobuse, needki viidi sõtta. Ellujäänud hirmunud hobuseid võis peale sõda Lappeenrannast tagasi saada. Küsisin onult, et miks me siis andsime Karjala venelastele ära. Alati torssis onu lõi kirve pakku ja nähvas väikemehele: „Mud’u oless venkud kikk sii Soome ära rabanu!“ Asi sai mulle kogu eluks selgeks üheainsa kirvelöögiga.
Moskva rahu lõpetas talvesõja kaheksakümmend viis aastat tagasi 13. märtsil 1940. Sõja, mida Soome ei alustanud. Sõja, mille tegi võimalikuks Stalini ja Hitleri koletu tehing, kus viimane müüs aasta varem augustis Stalinile midagi, mis talle endale ei kuulunud. Eestlased tunnevad oma ajaloos seda tehingut hästi ja tõenäoliselt teavad ka Soome lugu – tuhanded langenud, sajad tuhanded evakueeritud karjalased ja peale sunnitud rahuga võetud territoorium. Soome võitles üksi ja sai läänelt liiga vähe abi. Iseseisvus jäi napilt alles, osaliselt seetõttu, et Nõukogude Liit kartis, et ta võib ikkagi sattuda sõtta Suurbritannia ja Prantsusmaaga. Hitler alistas ju Prantsusmaa alles 1940. aasta aprillis ja Suurbritanniat mitte kunagi.
Soomlased ei tähista sõja algust 30. novembril 1939, aga perekonnad mälestavad oma hukkunuid rahu päeval. Langenute Omaste Liidul oli varem kombeks korraldada jumalateenistusi, kus leinati langenuid ja tänati iseseisvuse eest. 1980. aastal rahu sõlmimise päeval saatsin toomkirikus oma ema, kes oli väikese tüdrukuna isa kaotanud. Isegi president Kekkonen tuli kohale, ilmselt selle pärast see ongi mulle meelde jäänud. Pika valitsemisaja jooksul püüdis Kekkonen õpetada oma rahvale ohtliku naabriga rahumeelset kooseksisteerimist ja välja kannatama välispoliitilise suveräänsuse piiranguid. Mõned võtsid õpetuse vastu, aga ega sellesse sõprusesse eriti paljudel usku polnud. Mäletati väga hästi, milleks naaber võimeline on.
Nüüd püütakse Ukrainas rahu saavutada. Ukrainagi on võidelnud üksi. Ta on siiski saanud läänelt abi, relvigi. Mitte nii palju, et oleks võitnud, aga ka mitte nii vähe, et oleks kaotanud. Soome, Eesti ja teised Venemaa naabrid on muidugi palju teinud ja jätkavad toetamist. Kolm aastat sõjas võidelnud ja kannatanud Ukrainale antakse nõu, nüüd tulevad teiselt poolt Atlandit juba käsudki. Räägitakse relvarahust, julgeolekugarantiidest ja territooriumite loovutamisest. Soomelegi anti 1939.–40. aasta talvel nõu ja kannustati: pange veel natuke aega vastu, siis toome 50 000 britti ja prantslast teile appi. Omakasupüüdmatu abi kõrval oleks saadud Norra sadamaid ja Põhja-Rootsi rauamaagivarud Hitleri-Saksa käest lääneliitlaste käsutusse. Veel Soomele kuulunud Petsamo niklivarud tõusid tähtsale positsioonile vaherahu ajal, aga see on juba teine lugu. Muldmetallidest polnud keegi kuulnudki.
Soome valitsus ja eriti feldmarssal Mannerheim teadsid, et abi ei saabu õigeaegselt ja kui rahu sõlmimiseks järeleandmisi ei tehta, ootaks ees okupatsioon. Kuna rinne pidas, tuli Moskva kibe rahu mõnelegi tagalas üllatusena. Jätkusõjas taotleti kompensatsiooni, teadagi milliste tulemustega.
Kas ajalugu kordab ennast nüüd Ukrainas? Muidugi mitte. Ajalugu pole koopiamasin ja meie pole robotid, kuigi ajaloos on pikki perioode, nagu Venemaa aastasadade pikkune imperialistlik ja isevalitsejalik pärimus, mille all kannatavad naabrid. Venemaa pole oma minevikuga arveid klaariks teinud. Sageli öeldakse, et need, kes ei tunne ajalugu, kordavad tehtud vigu. Saksa võttis õppust ja muutus demokraatlikuks, Venemaa mitte.
Ukrainal ei lähe tingimata nii nagu Soomel. Kogu survest hoolimata otsustab Ukraina lõpuks ikka ise, mida ta teeb. Nii tegi ju Soomegi. Ukrainat toetatakse endiselt, ta pole nii üksi kui Soome 1940. aasta kevadel. Kui Soome võitles oma ellujäämise eest, käis Lääne-Euroopas juba oma suur sõda ja polnud palju võimalusigi tulla väikeseid ääreriike aitama, ehkki oleks vast tahetudki. Nüüd on Euroopal võimalus ja kohustus õppida minevikust. Kurjus ei peatu, kui seda ei peatata. USA tahtis sel 1940. aasta kevadel püsida kaugel Euroopa sõdadest. Kuidas see lugu lõppeski?
Marssal Mannerheim andis oma sõduritele rahu alguses viimase päevakäsu 14. märtsil 1940. See lõppes sõnadega: „Me oleme uhkusega teadlikud sellest, et meil on ajalooline ülesanne, mille me ikkagi täidame: lääne tsivilisatsiooni kaitsmine, mis on olnud aastasadu meie pärand, aga me ka teame, et oleme viimase pennini maksnud võla, mis meil on lääne ees olnud.“
Ka Ukraina pole läänele midagi võlgu. Slava Ukraini!
Vesa Vasara
Soome suursaadik Eestis