Jarmo Virmavirta: Soomlased valivad väärtusliidrit

Soome presidendivalimistel püütakse leida terve riigi, mitte vaid ühe partei autoriteetset juhti, kellel on hoolimata põhiseaduslikult kärbitud võimust oluline osa soome rahva väärtushinnangute kujundamisel ja säilitamisel.

Soome presidendivalimised käivad täie hooga. Posti teel hääletamine algas 4. jaanuaril. Viimastel presidendivalimistel aastal 2000 hääletas posti teel 47,4 protsenti valijatest.

Päris valimispäeval, mis on 15. jaanuaril, hääletab vaid vähemus. Kui keegi kaheksast kandidaadist ei saa piisavalt suurt enamust, toimub uus hääletusvoor kahe enim hääli saanu vahel 29. jaanuaril.

Presidendivalimised huvitavad soomlasi rohkem kui teised valimised. Pärast seda kui kodanikud said võimaluse otse presidenti valida, on valimistest osavõtt üle 80 protsendi.

Viimastel parlamendivalimistel on see jäänud alla 70, europarlamendivalimistel on hädavaevu jõutud üle 30 protsendi. Poliitilise osalemise seisukohalt on presidendivalimised hea asi, kuid erakonnad panevad need muidugi proovile.

Rahva president

Esimest korda valiti president Soomes praeguste reegilite alusel otse 1994. aastal. Siis valiti presidendiks Martti Ahtisaari, kess oli Namiibias tuntum kui Soomes. See oli märk traditsioonilistele poliitikutele, kelle kõige kirkam täht Kalevi Sorsa ei saanud isegi sotsiaaldemokraatide kandidaadiks.

Sellist solvangut ei saanud Ahtisaari enam sotsiaaldemokraatide peajõududelt andeks.

Tagasipöördumine harjunud tavade juurde toimus aga järgmistel valimistel, kui töörahva liikumine tõstis Tarja Haloneni sotsiaaldemokraatide kandidaadiks ametisoleva presidendi ees. See oli hea valik, kuna naispresidendi järele oli olemas nõudmine.

Halonen võitis teises voorus väga napilt oma vastaskandidaati Esko Ahot, peamiselt Lõuna-Soome linnades elavate parempoolsete vaadetega naiste häältega.

Nad hääletasid naiskandidaadi poolt, hoolimata sellest et too oli sotsiaaldemokraat.

Otsevalimistel saab võimu rahvas, kuid endiselt on õige küsida, kes siis tegelikult võimu saavad.

Haloneni toetajaskonna suurus on gallupite kohaselt praegu selgelt üle 50 protsendi. See on aga tipptasemelt allapoole langenud.

Haloneni valimine esimeses ringis on igatahes ebakindel, kuigi sotsiaaldemokraadid üritavad panustada just esimesele valimisvoorule. Nii piitsutatakse enda omad liikvele, kuid üritatakse ka teise ringi riski vältida.

Teises voorus on kahe kandidaadi toetajate hulk üsna võrdne ja tulemuse otsustavad viimase hetke meeleolud.

Sotsiaaldemokraadid teavad seda, kuna viimase hetke meeleolud on kaks korda tulemuse väga napilt nende kandidaadi kasuks kallutanud.

Erinevalt kuue aasta tagusest ajast on Halonen nüüd kõigi vasakpoolsete kandidaat. Lisaks sotsiaaldemokraatidele on tema selja taga Vasakliit – endised kommunistid. Vasakpoolsete parteide toetajaskond kokku on aga vaid 30 protsendi kandis, nii et Halonen vajab ka teisi.

Valimiskampaanias tahab ta olla kogu rahva president. Tema nimelt on kampaania käigus j-tähe täppi arvesse võtmata sinise ja valge kõrvalt sotsiaaldemoud.

Sotsiaaldemokraadid teavad seda, kuna viimase hetke meeleolud on kaks korda tulemuse väga napilt nende kandidaadi kasuks kallutanud.

Erinevalt kuue aasta tagusest ajast on Halonen nüüd kõigi vasakpoolsete kandidaat. Lisaks sotsiaaldemokraatidele on tema selja taga Vasakliit – endised kommunistid. Vasakpoolsete parteide toetajaskond kokku on aga vaid 30 protsendi kandis, nii et Halonen vajab ka teisi.

Valimiskampaanias tahab ta olla kogu rahva president. Tema nimelt on kampaania käigus j-tähe täppi arvesse võtmata sinise ja valge kõrvalt sotsiaaldemokraatide punane värv kadunud.

Valimisreklaamides jälgib valijaid Halonen, kel on isegi silmad selgelt siniseks tehtud.

Need silmad on pööratud linlastest tsentristide ja parempoolsete naisvalijate poole, kes endiselt teda presidendina toetavad, kuigi hääletavad teistel valimistel koonderakonna või keskerakonna poolt. Roheliste valijad on gallupite järgi Haloneni rohkemenil on parasjagu käimas abielulahutus.

Teiselt poolt nägime juba eelmine kord, et pereväärtused ei osutunud otsustavaks, kui vastamisi olid mees ja naine. Eriti tihedasti asustatud linnades on ühe inimesega majapidamised – üksikud või üksikvanemad – levinumad kui peremajapidamised.

Sellest võib aga kasu lõigata naine, kuid vaevalt et mees. Niinistö katse rünnata Haloneni selja tagant loosungiga «töörahva president» ei ole õnnestunud. Vanhaneni kampaaniast paistab aga läbi tahtmine tegutseda poliitikategijast peaministrina.

Suurim paradoks on muidugi see, et peamistest kandidaatidest rõhutab traditsioonilisi pereväärtusi nüüd kõige rohkem president Tarja Halonen, kes on endine raevukas soolise võrdsuse eestkõneleja ja sõlmis abielu alles oma presidendiks oleku ajal otsekui ametiseisundi tõttu. Kiriku liikmeks ei ole ta aga siiani astunud.

Nendes küsimustes esindavad Vanhanen ja Niinistö paremini Soome rahva 90-protsendilist enamust, ükskõik mida see ka ei tähendaks.

Poliitika sisu

Öeldakse, et poliitiline vaidlus on alati ühesugune, hoolimata sellest, mis teemal räägitakse. Soome presidendivalimiste kampaaniates on räägitud esmajärjekorras kõigest muust peale presidendi ülesannete hulka kuuluvate asjade.

See on loomulik, sest Soome presidendi võim on 2000. aasta põhiseaduse muudatuse järel sisuliselt vähenenud. Keegi ei saa enam endale sellist tingimusteta võimupositsiooni, nagu oli Urho Kekkonenil.

Välispoliitika juht on Soome president tõepoolest endiselt, aga ka selles valdkonnas on kaks tähelepanuväärset piirangut. Esiteks juhib ta välispoliitikat koos valitsuse ja parlamendiga. Ja teiseks kuuluvad kõik Euroopa Liidu asjad peaministri ja seaduseloome parlamendi kompetentsi.

Kui teid valitakse presidendiks, kas Soome liitub siis NATOga - seda on presidendikandidaatidelt püütud välja pinnida.

Vaid Rootsi linnaerakonna esimees Henrik Lax ütleb jah, kuid tal ei ole võimalust saada valitud mujale kui oma partei juhataja kohale – pärast presidendivalimisi.

Nagu näha osaletakse presidendivalimistel mitmetel eri põhjustel.

Sauli Niinistö räägib NATOga liitumisest positiivsemal toonil kui Halonen ja Vanhanen, aga ka tema tugevdaks kõigepealt Euroopa ühist kaitsepoliitikat.

Selgeid seisukohti on raske teada saada sellises küsimuses, mille vastu on 70 protsenti soomlastest.

Eesti lükatakse diskussioonist kõrvale kohe, kui jutt hakkab kalduma Venemaale.

Oletatavasti mõjutavad rahva sümpaatiat kõigis nii tähtsates arvukates valimissaadetes rohkem muud asjad kui sisulised küsimused.

Teises valimisvoorus on kõik aga teistpidi. Siis peetakse kahevõitlust, kus isiklikud seisukohad paremini nähtavale tulevad.

Autoriteetne juht

Iga kandidaadi nimekirjas on sõna «väärtusliider». See on hea väljend kirjeldamaks Soome presidendiameti mõjukust.

Tal on vähe otsest võimu, aga palju institutsioonil ja ajalool põhinevat mõjujõudu.

Rahvas on sadade aastate ajal harjunud valitseja poole pöörduma – olgu see siis Rootsi kuningas või Vene keiser – valitsejahärradest ja poliitikutest mööda minnes.

Soome iseseisvumise järel säilis presidendi ametikoht sellise institutsioonina, mis sai oma võimu otse rahvalt valimiste kaudu.

Iseseisvuse ajal on Soome presidendid eri olukordades proovinud tõusta parteipoliitikast kõrgemale ajama rahvusliku konsensuse asja. Seda ajaloolist tausta ei ole ka 2000. aasta põhiseadusmuudatusega ära pühitud. Rahvas tahaks ikka tugevamat presidenti, kui parteid lubavad.

Soomlaste selge enamus valib parlamendivalimistel pigem parempoolsed kui vasakpoolsed väärtused. Vasakpoolseid pooldab vaid kolmandik, aga ikkagi on rahva väärtusliider valitud juba veerandsada aastat vasakpoolsete hulgast.

Üks selg